7.2. Sünnitusteede terviklikkuse taastamine
Sünnitusteede rebendite õmblemisel on vajalik piisav valutustamine (infiltratsioonanalgeesia 10-20 ml 1% lidokaiiniga; kui sünnitusel kasutati epiduraalanalgeesiat, siis lisaannuse manustamine).
Rebendite õmblemiseks kasutada resorbeeruvat sünteetilist õmblusmaterjali (A).
Sünnitanut tuleb informeerida vigastuse ulatusest ja planeeritavast kirurgilisest korrigeerimisest. Võimaluse korral ei võeta rebendite õmblemise ajaks vastsündinut ema rinnalt ära.
I järgu rebendid tuleb õmmelda va juhtudel, kus nahaservad asuvad lähestikku (A).
II järgu rebendite õmblemisel on lihaskihile ja limaskestale soovitav kasutada jooksvat õmblust; nahale intrakutaanset õmblust (A).
II järgu rebendite õmblemisel on lihaskihile ja limaskestale soovitav kasutada jooksvat õmblust; nahale intrakutaanset õmblust (A).
Kui lahkliha rebendi õmblemine on lõpetatud, on soovitav rektaalne palpatsioon, et kontrollida, kas õmblemisel ei ole kogemata haaratud kaasa pärasoole limaskesta (D).
Pärast rebendite õmblemist pakkuda naisele rektaalselt manustatavat valuvaigistit (NSAID), kui ei esine vastunäidustusi selle kasutamiseks. III ja IV järgu rebendite korral on soovitav kasutada suukaudset valuvaigistit.
Tõsiste sünnitusteede vigastuste (emakakaela, tupe ja/või lahkliha rebendid) korral korrigeerida need operatsioonitoas kasutades regionaalset või üldanesteesiat. Vajadusel jätta põide püsikateeter 24 tunniks uriiniretentsiooni vältimiseks. Pärast rebendite korrigeerimist tagada patsiendile efektiivne valutustamine, nõustada dieedi, režiimi ja vaagnapõhjalihaste harjutuste osas. Kui esines perineumi III või IV astme rebend, siis ei ole soovitav vaagnapõhjalihaste harjutustega alustada enne, kui lihased on paranenud, võimalusel suunata naine füsioterapeudi konsultatsioonile.
Rebendite iseloom ja kasutatud õmblusmaterjal dokumenteeritakse sünnitusloos.